Napoli Ülikooli Federico II

Stuudiumi rajamise määras 5. juunil (mõnedes allikates 5. juulil) 1224. aastal Sürakuusast saadetud ringkirjaga (generalis lictera) keiser Friedrich II Švaabimaa. Kuna see loodi keisri enda käsul, peetakse Napoli ülikooli absoluutselt esimeseks riigitüüpi ilmalikuks ülikooliks Euroopas (st mitte intellektuaalide või üliõpilaste korporatsioonide või ühenduste poolt asutatud, vaid suveräänse dekreedi alusel).Kaks peamist põhjust ajendasid keisrit Studium'i ehitama: esiteks, curia regis'e (kuningriigi valitseva klassi) haldus- ja bürokraatliku personali ainuõpetamine ja seega juristide ettevalmistamine, kes aitaksid valitsejat riigi süsteemi määratlemisel ja seaduste täitmisel; teiseks, et hõlbustada oma alamate kultuuriharidust, vältides nende mõttetuid ja kulukaid välisreise.Asukoha valik langes Napolile mitte ainult kultuurilistel põhjustel (linnal oli selles valdkonnas pikaajaline traditsioon, mis oli seotud Virgiliuse kujuga, kellest on ühes tolleaegses dokumendis selgesõnaliselt juttu), vaid ka geograafilistel ja majanduslikel põhjustel (merekaubandus, pehme kliima ja strateegiline asukoht kuningriigis olid teataval määral otsustavad). Studium'i korraldus tugines kahe väljapaistva Campania juristi, Pier delle Vigne ja Taddeo da Sessa, tööle.